On kümnendi ilusaim jaanilaupäeva hommik, kui sõidame kolleegidega Londonisse, kuiva silma sündroomi kursusele. Pisuke kurbus kaob aga kohapeal, sest algavad huvitavad loengud. Viimasel ajal pole olnud just eriti palju võimalusi maailma eri paigust pärit tippspetsialistidega silmast silma kohtuda.
Silmade kipitus, sügelus, torkimistunne, pisarate vool, nägemise kõikumine, õhtul tahaks lihtsalt istuda teleri ees, silmad kinni – küllap on need tunded tuttavad paljudele inimestele. Kursusel saame kinnitust, et põhiline probleem on ikkagi meie keskkond ja ekraanide ees veedetud rohked tunnid. Paljude puhul mängib rolli ka see, et vedelikke tarbitakse liiga vähe, kuid ravimeid liiga palju. Silmaarstid on dilemma ees – mida teha kogu selle tohutu hulga kosmeetika ja ripsmepikendustega, mida kaunid daamid kasutavad. Ilmselgelt soodustavad ripsmepikendused kuiva silma ja põletiku teket. Lisaks uurivad teadlased praegu kuiva silma seost meie soolestiku mikroflooraga ja D-vitamiini
vaegusega silmas.
Arutame ka olukorda, kus patsient kaebab silmade valu, kuid arst ei leia silmade vaatlusel objektiivselt midagi erilist. Teadlased on leidnud, et kuivus kahjustab sarvkestas olevaid närvilõpmeid, mis annavadki siis valuaistingu.
Nii mõnigi kord lähevad professorite arvamused mõnes küsimuses lahku, aga tundub, et enamik pooldab kuiva silma ravis spetsiaalsete maskidega sooje kompresse, laugude massaaži ja puhastust kodutingimustes ja IPL-ravi ning Meibomi näärmete (lauäärte) tühjendamist silmakeskustes. Kaks kaheksatunnist õppepäeva mööduvad ruttu. Saame häid isiklikke kontakte, et jätkata kogu meie ettevõtte töötajate koolitust sügis-talvisel hooajal Tallinnas. Rääkimata kindlustundest, et kui jääme mõne haiguse diagnoosimise või raviga hätta, siis on võimalus küsida nõu kolleegidelt laias maailmas.