Fr. R. Kreutzwald, „Lühikene õpetus tervise hoidmisest“ (Tartu 1854)
Ptk 9. Iseäranis mõnede kehajagude ravitsemisest, lk 31:
„Meie ihulikud tundmise- ehk meele-riistad (nenda nimetakse üheskoos: nägemine, kuulmine, haisutamine, maitsemine ja ihulik tundmine [das Gefühl]) peame iseäranis hoolelikult tervisel hoidma, sest et meie vaim üksnes nende läbi väljaspool-ilmaga kokku, ja sest selgelt aru saab, mis tema ümber sünnib. Õnnetu on igaüks inimese loom, kellel üks meele-liige – olgu silm ehk kõrv – vigaseks saanud ehk otsa lõppenud; temal jääb mitu kallis asi see läbi võeraks. Nägemist, kuulmist ja haisotamist võime see läbi tervisel hoida, kui neid sagedast värske, puhta õhu sees harrastame. Nende kolmele liikmele on üleliigne pää soojas pidamine väga kahjulik; iseäranis kõlbmata on karvased, kasuka nahaga vooderdatud mütsid, mis – kuida ülemal rääkisime – verevalgumist päha sünnitavad, mis läbi kõrva-valu ja silmakord sigineb, ja kõrvad ja silmad sagedast mäda hakkavad jooksma, kuni nad pikapeale äratöntsivad, et kuulmine ja nägemine kustub.
Silmadele on iseäranis kahjulik väga hele, äkitselt silma paistev valgus, kui pimedast kohast inimene äkitselt heleda päikese paistele astub. Meie kohal on kevadisel talvel päikese paiste valge lume peale silmadele sagedasti rikkujaks. Peenikese näpu-töö juures ei tohi inimene iial nenda istuda, et päikese tera tema silma peale paistab, vaid selg olgu valge vastu käänatud. Ka ei kõlba magades aset nenda seada, et unest ärgates hommikul päikese tera silma paistab; sest öösel pimedas puhkanud silm ei kannata äkilist valusat valgust. Niisamuti ei pea inimene kaua aega ühtepuhku tolmuses, suitsuses ja rõssise auruga täidetud paigas olema, ega pikal talvisel õhtul suitsulisel hämaral valgel, heledal ahjupaistel ehk videviku hämarikus peenemat, silma peale käidavat näpu-tööd ette võtma. Keige mõnusam tulevalgel niisugust tööd teha, mis silma ei koorma. Meie Maarahvas tarvitab enamist tubade valgustamiseks piirgu, harvast siin ja seal õli-lampisi, väga pisut küünlaid. Piirg annab, kui sagedast süsi küllest ära võetakse, küllalte valgust, aga valgus on silmile väga valus ja suits niisamuti nägemisele vaenlaseks. Õli-lambi valgus on tume ja haisev, sellepärast küünla valgus keige paremaks kiita. Ehk küll kehvadel jõudu ei ole küünalt põletada, siiski katsugu nõukamad küünla valgust oma tubadesse saada, mis pererahva silmile väga tuluseks tuleb kiita.
Enne kui jutu silmadest lõpetame, peame veel üht tükki avaldama, mis tänini meie paigas palju inimesi poolpimedaks ja mõnda üsna pimedaks on teinud. See vilets lugu sünnib enamist ikka oskamata haigete silmade arstimise läbi. Silm on keige õrnem liige meie keha küljes, mis juba pisukese roistokese läbi kibedat valu võib teha, ja siiski ei leita kuskil muu haiguse juures nii sagedaid mõistmata arstimise tembutamisi, kui silma haiguse juures. Enamist igas külas elab üks nurjatu vanamoor, kes silma arstimist tuuseldab ja nägemist kustutada püüab. Nende silma arstimise rohud on nii koledad, et neist igakord silmile kahju sünnib. Kelle silmad iial vigaliseks saanud, see mingu kui võimalik viibimata õpetud arstide juurest abi otsima, ja kui neid ligimailt saada ei oleks, siis on parem pimedasse tuppa jääda ja külma hallika vett silma peale panna, kui küla eitede ja aidameeste emandate rohtusid silma sisse panna. Keige kurjem silma tõbi ei jõua iial nii suurt kahju saata, kui mõistmata silma-arstimine.“
